// 21.sajandi Unustatud Töökoda//

Olen juba päevi ekselnud. Silmapiiril ei paista midagi uut, ikka samad mäeahelikud, mis kuidagi lõppu ei näe. Kas enam kunagi jõuangi välja? Nälg näpistab. Viimane toit meenub mulle hommikust, kui sõin vanaks läinud võileiva, mille leidsin ühe suurima mäe jalamilt, mis siia maani mu teele ette on jäänud. Suur mägi oli justkui püramiid, tundus liigagi korrapärane segaduse jaoks. Kuid just see siin valitses – segadus. Justkui oleks pinnal läinud katki hiiglamasuur kaubalaev ja oma sisu siia puistanud. Too mägi aga tundus selles paigas kohatu. Justkui monitorid, mis mäge moodustasid oleksid mingi rütmi või skeemi järgi laotud. Kaua ma seda mäge ei vaadelnud, kuigi oleksin võinud selle üksipulgi läbi uurida, aga ei. Polnud mahti ja tundus, et polnud ka aega. Seda, kas aga aega oli, ei tea ma siiani. Kell jäi seisma juba palju aega tagasi. Kui palju, ei oska ma öelda. Siin põhjas pole ka päevade vahetumist näha. Kõik on ühtlaselt pime. Kristall laternas põleb, aga kas veel kauaks, ei oska ka seda öelda. Kõik on vaid aja küsimus, kui jään siia pimedusse üksi. Keset suuri mägesid. Mäletan, et kolmkümmend mäge tagasi vilkus mu lillakas valgus hetkeks, kartsin, et juba siis on lõpp, aga veel polnud.

Kõnnin mööda teed, mis lookleb küll ühelt, küll teiselt poolt mägesid. Vahel mulle tundub, et teeksin justkui ringe või liiguksin kaheksas. Kohati on mu kohal veidike sinakasrohelist valgust, arvan, et just siis on see hetk, kui päike paistab kõige kõrgemalt. Olen hakkanud ka selle järgi ennustama, mitmes päev on. Hetkel olen neid päevi saanud kakskümmend neli. Muud valgust ma ülalt ei näe ja ka see ei pruugi olla päike, vaid mõni hallkonn, kes lihtsalt oma igapäevast ringi ujub. Hallkonnad olid meil väga haruldane nähtus, aga just siin kandis olen ma kuulnud, et neid olevad erakordselt palju. Hallkonnadel on praegusel ajal kudemisaeg, see juhtub vaid kord iga kolmekümne kuue aasta tagant. Isased ajavad enda kõhud helendama ja emased lähevad kõige helendavama kõhu juurde. Just seepärast olengi arvamusel, et need võivad ka hallkonna isad olla.

Edasi kõndides tundub justkui hakkasid mäed lõppema, kuid ei, horisondi tagant ilmub üha uusi ja uusi künkaid ja nende vahelisi orge. Üks mägi on väike, teine suur ja kolmas imeliku kujuga. Ausalt öeldes meeldib mulle siin väga. Rohkem isegi kui pinnal, aga siiski tahaks teada, kas jõuangi kunagi tagasi pinnale. Põhja sattusin ma tänu sõbrale, kes kogemata mu paadist alla lükkas. Ma olen ka varem põhjas käinud, aga seda vaid kalda lähistel, ei iial aga keset tiiki. Tiik oli suur ja ümmargune. See asus täpselt maailma tipus ja oli väga sügav. Tiiki viskasid inimesed asju, mida nad enam ei vajanud. Arvati, et tiik sööb asjad ära. Seal leidus nii monitore, sadu miljoneid telefone kui ka muud pudi padi, sealhulgas näiteks mäetäis tühjaks susisenud õhupalle. Keegi ei osanud mõelda, et tegelikult nad jäävad lihtsalt tiigi põhja ja moodustavad hiiglaslikud mäeahelikud. Kes oleks võinud arvatagi? Mina nüüd teadsin, aga kas seda teadmist ka kellegagi jagada saan, seda näitab tulevik.

Kaisa Reimal 10b